Maarjakaasiku hooldamine

Väga oluline on kultuuri õige hooldamine. Kirjanduse andmeil, hukkub Soomes 95 % kõikidest rajatud maarjakase kultuuridest just hooldamatuse tagajärjel. Samuti väidavad soomlased, et puit, mis saadakse ebaõigesti hooldatud maarjakase kultuurist on paarkümmend korda odavam sellest, mis on saadud õigesti hooldatud kultuurist.

Kultuuri tuleb hakata hooldama aga juba esimesel kasvuaastal. Kuigi esimestel aastatel võivad kõrrelised ja mõningane looduslik uuendus olla soodsad puu kõrguskasvule, tuleb tüve lähedalt hein kindlasti ära kitkuda. Kui plastikust tüvekaitseid ei ole, saab just rohimisega oluliselt vähendada ka talviseid näriliste poolt tekitatud tüvekahjustusi.

Saamaks väärtuslikku oksavaba ja sirget tüvepakku, peab küllalt varakult alustama kasvava maarjakasetüve kujundamist. Selleks tuleb puid laasida.

Peab meeles pidama, et laasimine mitte ainult ei kiirenda oksavaba puidu moodustamist puul, mis muidu tekiks alles pärast okste loomulikku varisemist ja oksahaavade kinnikasvamist, vaid parandab ka puu tervislikku seisundit ning vähendab mädanike teket puutüves. Kui puistus kasvades puuvõra alumised oksad ei saa piisavalt valgust siis nad kuivavad ning hakkavad tüvel kõdunema. Jämedad surnud kõduoksad ning mittekinnikasvanud mädad oksaasemed tüvel soodustavad aga puidumädanikke tekitavate seeneeoste sattumist tüvesse. Samuti rikuvad kinnikasvanud mädaoksad oluliselt puidu kvaliteeti ning vähendavad oluliselt puidu hinda.

Laasimist tuleb alustada varakult. Esimesed oksad tuleb lõigata juba istutamistööde käigus. Esmalt tuleb kultuuri istutatud 1- või 2-aastastel puukestel eemaldama need oksad, mis on istutusmaterjali transpordil või istutustööde käigus viga saanud. Samuti peab ära lõikama kõik surnud oksad ning alustama ka puule “vormi andmist”. Mõnikord võib olla noor puuke harunenud kaheks, sel juhul tuleb kõrvaldada kõveram haru, et puu kasvaks sirge ja ühetüvelisena.

Esimene tõsisem laasimine tuleks ette võtta u. 5-aastases maarjakasekultuuris. Siis piisab kui okstest puhastatakse kuni 1 meetri pikkune tüve alaosa. Laasimisel peab alati jälgima seda, et allesjääva elusvõra pikkus peab moodustama 40…50% puu kõrgusest, vastasel korral ei suuda “ülelaasitud puu” võra toita puud ning see hukkub. Optimaalseks laasimistiheduseks võiks olla u. 5 aastat (kokku 5…6 korda) ning laasitud tüve lõpp-pikkuseks u. 5…6 m.

Maarjakase laasimisel peab silmas pidama ka õiget okste lõikamise aega. Laasida ei tohi puu puhkeperioodil (talvel) ega mahlajooksu ajal kevadel. Optimaalne aeg tüve laasimiseks on juulis–augustis.

Kuid puu laasimisel ei tule järgida ainult aega. Väga tähtsad on tööriistad, lõikamistehnika ja –kvaliteet.

Laasimist teostatakse tavaliselt oksakääride või peenehambulise oksasaega. Mõnikord on tarvilik pärast saagimist lõikehaava koht siluda terava noaga. Ka võib vilunud lõikaja nuga kasutada peenemate okste lõikamisel. Samas peab jälgima, et kõik tööriistad oleksid teravad ja õieti reguleeritud. Nüri sae või kääridega ei saa sooritada korralikku lõiget. Nüri tööriista kasutades oks kas rebitakse või murtakse puult ära ning sageli saab puutüvi sellest ka tugevasti vigastatud. Samamoodi on iga töö jaoks oma tööriist. Nii lõigatakse peenemad oksad (oksa diam. kuni 1,5 cm) ära oksakääridega ning jämedamad oksad saetakse oksasaega. Siinkohal peab aga meeles pidama, et laasida ei tohi 3 cm-st jämedamaid elusoksi, sest suurte haavade kinnikasvamine on küllalt aeglane ning sellistes haavadest pääsevad mädanikutekitajad ka paremini puitu. Seetõttu pole soovitav jämedamaid oksi lõigata või tuleb sellised haavad katta pookevahaga. Pookevaha kasutamine väikeste haavade katmisel pole aga õigustatud ega ka soovitav, sest pookevahaga kaetud lõikekoha kinnikasvamisel jääb pookevaha paratamatult puitu. Samamoodi ei tohi mingil juhul lõikehaavadele kanda ka värve ega puiduimmutusvahendeid.

Lõikamistehnika ja –kvaliteet on aga omavahel nii tihedalt seotud, et ilma üheta on pea võimatu saavutada teist. Nii näiteks tuleb okste laasimisel lõige teha nii, et lõikehaav jääks võimalikult väike ning haava pind sile. Vältida tuleb ka tüügast, mis takistab haava kiiret kinnikasvamist. Selleks tuleb oks ära lõigata võimalikult tüve lähedalt nn oksaringi kohalt, samas hoiduda aga tüvekoore vigastamisest.

Okste saagimine maarjakasel: 1 – esimene lõige alt (a); 2 – teine lõige pealt (b), kuni oks murdub; 3 – tüüka mahasaagimine oksaringi kohalt (c); 4 – õigesti (oksaringi kohalt) lõigatud oks; 5 – valesti (liiga lähedalt) lõigatud oks; 6 – valesti lõigatud oks (on jäänud tüügas).

Samuti on väga tähtis, kuidas lõikamise ajal hoitakse kääre. Valdavalt on levinud ühe lõikava teraga käärid. Need on küll vastupidavad ja töökindlad, kuid peab meeles pidama, et nagu üks kääri teradest on lõikav tera, siis teine on toetav tera, mis muljub lõikamisel oksa, see omakorda aga halvendab lõikehaava paranemist. Selle vältimiseks peab kääre hoidma peos nii, et toetav tera jääks alati äralõigatava oksa poole, mitte kunagi aga tüve poole. Muidugi nõuab see algajalt laasijalt harjutamist ja pidevat endale meeldetuletamist. Kuid egas saagiminegi ole lihtne. Okste saagimisel tuleb hoiduda koore vigastamisest tüvel, sest jämedama või raskema oksa saagimisel võib oks kergesti murduda ja rebida puutüvelt koore lahti. Et oksad ei rebiks saagimisel koort kaasa, alustatakse saagimist alati oksa altpoolt. Esiteks saetakse alt läbi 1/3 oksa läbimõõdust ja alles siis alustatakse oksa pealt saagimist. Suuremaid oksi, mis allakukkumisel võivad vigastada tüve, saetakse osade kaupa, esmalt tüvest natuke eemalt ning alles pärast seda lõigatakse järelejäänud tüügas tüve lähedalt.

Teiseks maarjakase kultuuri hooldamise tähtsaks võtteks on õigeaegsed ning tihedalt korratavad harvendusraided. Istutatud maarjakaasikus tehakse esimene harvendus, kui suuremad puud on kasvanud 4…9 meetri kõrguseks, ehk siis 10…15 aasta vanuses kultuuris. Esimesel harvendusel kõrvaldatakse kõik maarjakase tunnusteta puud ning maarjakasekultuuris kasvavad teised puuliigid. Arukaskede õigeaegne kõrvaldamine kultuurist on tähtis seetõttu, et maarjakaskede ja arukaskede kõrvuti kasvamisel jäävad esimesed teistele paratamatult alla ning maarjakased võivad hukkuda. Arukaskede eemaldamise hilinemisega kultuurist, nõrgeneb oluliselt maarjakaskede jämeduse ja kõrguse juurdekasv.

Õigeaegselt teostatud harvendusraietega saavutatakse aga 3…4 korda suurem kultuuri lõpptagavara, kui selle töö hilinemisega. Maarjakase harvendamist raskendab asjaolu, et esimese harvenduse käigus ei ole veel kõigil maarjakaskedel väliselt selgelt eristatavad näsustumistunnused ilmnenud. Näsustumata ja samas tavalisest arukasest aeglasemakasvuliste puude kõrvaldamine on seotud riskiga, et raiutakse välja maarjakased, milledel näsustumistunnused ilmnevad hiljem.

Väga oluline on ka õige raievanus. Sõltuvalt kasvukoha mullaviljakusest saavutavad maarjakaasikud raieküpsuse 35…45(50) aasta vanuselt. Osa maarjakase kasvatajaid Soomes soovitab raievanuse määramisel lähtuda aga puu rinnasdiameetrist, mis ei tohiks ületada 20…23 cm, sest jämedamatel puudel hakkavad, tulenevalt näsustumisest, ilmnema juba mõningased puidu kvaliteeti mõjutavad puidurikked, nagu näiteks, südamiku lõhenemine jms.