Maarjakaske on Põhja-Euroopa rahvad ammust ajast tundnud, kasutanud ja hinnanud eelkõige tema puidu mehhaaniliste ja dekoratiivsete omaduste tõttu. On teada, et juba kiviajal oli maarjakase puit karjala hõimudel maksevahendiks ning XIII ja XIV sajandil tehti Venemaal sellest rituaalseid esemeid ning mehhanisme ja ning nende osi, millele langes suurem koormus (vankri- ja kalessiosad). Maarjakaskede looduslikes esinemiskohtades kasutasid kohalikud inimesed tema puitu laialdaselt mitmesuguste väiksemate koduste tarbeesemete (piibukahad, kausid, taldrikud, puuhaamrid jne.) valmistamiseks (Соколов, 1950). Väikestest maarjakase puidutükkidest ning okstest tehakse tänapäevalgi peamiselt ehteid ja suveniire ning tugevust ja stiilsust nõudvaid esemeid. Soomlane näeb maarjakaske vist kõige sagedamini pussnoa pead pihku võttes (Hagqvist, 1996).

Esimesed andmed maarjakase laialdasemast kasutamisest pärinevad XVIIII sajandi lõpust, kui maarjakaske hakati ulatuslikult kasutama mööbli valmistamiseks. Maarjakase puit asendas edukalt tolal imporditavat kallist väärispuitu. Vene meistrid valmistasid temast aadlilosside ruumide tarvis mööblit ja muid interjööri detaile, mille näidiseid võib veel praegugi kohata paljudes Peterburi ja Moskva muuseumides. Kesk- ja Lääne-Euroopas vooderdati aga maarjakase puidust liistudega terveid salonge. Maarjakask kõlbas tolal Vene tsaaride kingituseks ka Prantsuse keisritele ning teistele kroonitud peadele. Praegu kasutavad mööblitootjad peamiselt maarjakase spooni või plaate väärismööbli valmistamisel.

Venemaalt levis maarjakase kasutamine Saksamaale, Austriasse ja mujale Euroopasse. Saksamaa on aga olnud läbi aegade suurim maarjakase importija maailmas. Ka praegu liigub suurem osa treimiskõlbulikke maarjakasenotte just Saksamaale.

Vaatamata maarjakase puidu kõrgele väärtusele, kasutati veel eelmise sajandi algul maarjakaske Eestis ja Soomes küttepuuna. Maarjakask põles aeglaselt ja sobis seetõttu eriti hästi reheahju kütmiseks. Ka praegu läheb kahjuks Eestis palju looduslikult kasvavaid maarjakaski ahjukütteks, sest sageli puid ei tunta.

Paljuharulise ja laiuva võra, kõverate okste ning omanäoline tüvekuju tõttu on maarjakased leidnud kasutamist ka väärtusliku ilupuuna haljastuses. Maarjakask sobib nii üksikpuuna või puudegruppidena väiksematele või suurematele haljasaladele või veelgi enam teeveertele alleepuuna. Madalad ja põõsataolised maarjakased sobivad eriti hästi koduõuedesse ja –aedadesse. Sitkete ja tugevatena peavad nad vastu laste mängudele