Maarjakask on Euroopa aladel levinud võrdlemisi laialt, kuid oma loodusliku areaali piires ei ole tema levik ühtlane, vaid ta kasvab eri paikades vähesel arvul – mosaiikselt. Tavaliselt kasvavad maarjakased looduses, kas üksikpuudena või puudegruppidena teiste puistute koosseisus ning üldjuhul puhtpuistuid ei moodusta. Eestis on maarjakase looduslik esinemine seotud peamiselt Lääne-, Loode- ja Põhja-Eesti mandriosa ja saartega (Bander jt. 1971; Pork, Sander, 1973; Allas, 1975; Nugin, 1977; Ott, 1980). Viimastel aastatel on Eestis rajatud u. 60 ha maarjakasekultuure.

Mulla suhtes ei ole maarjakask nõudlik, kasvades mitmesuguse lõimisega muldadel. Eestis on ta looduslikult levinud peamiselt rähksetel (kamar-karbonaatmullad) ja soostunud muldadel, kus ta kasvab peamiselt hõredates või ebaühtlase liitusega puistutes ja nende servades. Samuti võib teda leida ka puisniitudel, endistel karjamaadel, klibustel rannavallidel ja kiviaedadel (Ott, 1980), sest viljakatel kasvukohtadel ei suuda ta kasvukiiruses võistelda kiirekasvuliste lehtpuuliikidega, jäädes neile kasvus alla ning hukkudes teiste puude poolt rõhutuna peamiselt halbade valgustingimuste tõttu.