Maarjakase nimi
Ladinakeelne nimi on Betula pendula var. carelica (Merckl.) Hämet-Ahti. Kasutatakse ka sünonüüme Betula pendula f. carelica Sok. ja Betula pendula f. carelica hort.).
Eesti keeles on nimetused “maarjakask” ja “karjala kask” võrdväärsed. Esimene on üldkeeles palju levinum, kuid selle puuduseks on asjaolu, et rahvapärases kasutuses nimetatakse maarjakaseks ka langevate okstega arukaske ja madalat põõsakujulist vaevakaske. Nimetus “karjala kask” vastab ladinakeelsele nimele, mistõttu mõned teadlased eelistavad seda nimetust kui ühemõttelisemat; rangelt võttes ei ole ka see ühemõtteline, sest Karjalas kasvab muidki kaski.
Rahvapäraste nimetuste seas on levinud maarjakask, kirikask (Hiiumaa, Läänemaa, Tartumaa, Võrumaa), raudkask ja maadrekask (Saaremaa) ning maarjakõjo (Haanja murrak). Tuleb tähele panna, et vanarahvas ei suutnud ühe liigi lähedasi teisendeid üksteisest eristada ning sellest on tekivad siiamaani segadused, kus näiteks paepealsetel kasvavat lainelise puusüüga arukase vormi leekkask ehk jääkask (kõrvalfaktina pakub ehk huvi, et Riigikogu mööbel on sellest tehtud) on peetud karjala kaseks. Nimetuse raudkask kasutamisel tasub jälgida, et see on rahvakeeles kasutusel ka hoopis teise liigi (raudkask) nimetusena, mis teaduskirjanduses kannab ladinakeelset nimetust Betula schmidtii Regel.
Nimetuse “maarjakask” levimine sai folkloristide sõnutsi alguse vennastekoguduste liikumise ajal, kui paljud varemkasutatud loodusnimetused said usulise sisu (vrd ellerhein -> jaanilill, kirihein -> maarjahein, kirikakar -> maarjalill, hõõguss -> jaaniuss, hõõgmardikas -> jaanimardikas).[viide?] Nimetuse “maarjakask” päritolu pole päris selge. Ants Viirese arvates võib see olla tulnud saksa sõnast Maserbirke, mis on kõlaliselt seostatud neitsi Maarja nimega.